valge volga mu maja ees peatub astrahanis on kevad aprikooside õitesajus tänavad ligunevad mu rõdult laskumisrõõm su silmade janused vaasid see keva

her ehinous wings and descending against human race, gathering of pale flowers, flowers on black veil

[nõia sõnad] (See on kummaline võim, kummaline Mööduv Võim) Kulgev elu ja surm kui muutus, raiu

viinud kõrgele siin taeva poole maast Me tähetee Nii jääb vaid laul, kus vaikus viise loob ja sõnad meie