on ruume millest iialgi ei pääse
ja seinu millest läbi me ei näe
on kaugusi mis on nii sama kauged
kui igavik või sirutaksid käe

olen vaid teel et kaotada end
olen vaid teel et salata
aeg on kaotatud asjade hind
kõigile neile kes uskusid mind

on öö ja jälle lahkumine
su kuklalt mõtteid enam ma ei loe
su liigutused, hingamine
on jäänud võõraks kõik mis oli soe

mu järel enam sa ei luura
mu pilgust sulle silmad said
mu sõnu enam sa ei kuula
mu lausetes on silbid vaid

oled vaid teel, et kaotada mind
oled vaid teel et salata
kõike mis hoidis sind ja mind
selleks, et otsast alata

see on see maailm talle me kuulume
ta omadeks saame ta lapsed me oleme
Find more similar lyrics on http://mp3lyrics.com/KbDQnimetuks prahiks ta kirjutuslaual
kirjaklambriteks kustukummideks
murtud knopkana sahvtlipõhjades
alati hirmul paberikorvi ees

tões leinaja
miks nutad sa
oh, pühi pisarad
surm kindlalt võttis endaga
kui nutad
siis enda pärast nuta sa
kas jõuad oodata
veel täna oled see kes oled
kuid juba homme võid end kaodata

näed, seal läbi sügisvihma läheb
keegi kes veel ennast iseendaks peab
veel tunneb taskus käsi,
üht vihmapiiska palgel teiste(-)seas
kuid juba võõras, tundmatu on valu mis on sees
kas nutad sina ise või nutab juba keegi sinu eest

kas kiviks süda, sügisleheks hing
sel päeval kui ma viimaks kaotan end

on raske armastada sind, just sellisena nagu oled,
kes armastaks sind siis, kui sind ei ole